“Kas vana arm ka roostetab…”
Näib, et mitte.
Üle pikkade aastate (hehh, aastakümnete) puhusin tolmu oma vanalt healt Mamiya RB67-lt. Pistsin Kodaki filmi sisse ja tundsin jälle, mida tähendab fotograafia päriselt. Peale 15 aastat digitaalset tulistamist on see nagu Zen meditatsioon. Mõõdad, mõtled, sätid, mõtled, mõõdad uuesti… ja väga sageli paned kaamera kokku ja ei pildistagi. Sest tundub, et pildiaknas nähtu siiski ei vääri ühte sinu filmi kümnest pildipesast.
Jaa, film pole tõesti surnud. Uus Kodaki spetsiaalselt skaneerimise jaoks loodud Ektar 100 annab suurepärased värvid. Väga sarnane slaidifilmile kuid film on üksjagu suurema dünaamikaga. See suurepärane film lubab nautida superteravaid objektiive, mille hinnaks on täna umbes 150€ ja mis kõige olulisem, mu sensori (muidugi filmikaadri) suurus on 6X7cm. See ei ole mingi täiskaader vaid lausa 5 korda täiskaader. Milline ruum kaadris!
Olen tõsiselt elevil, see on täiesti teine maailm.
